Noorhobuste tšempionaat

Teisel päeval tehtud pildid. On näha küll, et ratsmed on lühemad. Ja tegelt ta näeb esinduslikum välja küll nii. Probleem oli lihtsalt selles, et kuna ma pole praktiliselt üldse sõitnud nii, oli tal raske ja seetõttu läks ta krampi.



Esimesel päeval tehtud pildid (autor Epp):
Nagu näga oli igasuguseid versioone - ratsme taga, vertikaalil, üle ratsme...sammu erinevus tulenevalt sellest on ka hästi näha. Samas läheb pika ja lõdva sammuga, mis on hea.




copy-paste, mis ma kirjutasin võistlustest lõpuks ka siin.

Sõidan praegu Tallinna poole. Isa, ema ja Martin käisid tartus. Mul olid nimelt Ravelliga esimesed võistlused. Noorhobuste tsempionaat. Ega jah, ei läinud just hiilgavalt. Pole kedagi muud süüdistada kui ennast. Oma viga et nii vähe trenni olen teinud. Esimene päev läks minu arust suht okeilt, aga hinded olid ikka kehvad. Nendest kes ära lõpetasid olin ma tagant poolt kolmas. Galopp oli muidugi suht halb, läks valest jalast ja oli suht laiali. Selle kohta oligi kirjas, et suur galopp ja väga lailali ja ei ole tasakaalus. Noh ma olen ju tegelikult väga vähe ikkagi sõitnud galoppi. Suvel ka see trennitegemine selline, et paar päeva trenni ja siis nädal puhkust ju. Aga muidu minu arust traavis läks hästi lõdvalt, kuigi ta üldse ei liikunud edasi. Siis teine päev ma püüdsingi teha nii, et rohkem elavamalt, ratsmed lühemalt. Soojendus oli ok, aga kui ma steki ära andsin võislusteks, siis oi kuidas uimas. Üldse ei tahtnud edasi minna. Ja siis ta veel kartis ka seda poolt kus kohtunikud olid. Alguses ehmatas ja pärast ei läinudki sinna äärde. Koguaeg keeras varem ära (pea püsti ja minema, nagu ta kunagi kevadel tegi maneežis ühe külje peal mida ta "kartis") Küllap asi oli ka väheke selles, et ta tegelikult oli ikka natuke krampis, sest kui ma nüüd mõtlen, siis alguses oleks võinud ikka pikema ratsmega hobuse soojaks sõita, et ta kõigepealt sirutama hakkaks ja siis oleks pidanud lühikesemaks võtma. Aga ma võtsin kohe alguses ja hoidsin palju vastu ka kui ta hakkas pead üles tõmbama (st ta tõmbas selle peale vastu kui ma järgi ei andud) järelikult ta jooksis suht kramplikult ikkagi. Ja üldse suur viga on ikkagi see, et ratsmed on mul niiii ebaühtlaselt! Käivad siia-sinna. Üle kaela ikka kui hobune ei keera...peaksin rohkem säärtega juhtima ja ratsmed oleksid oma koha peal. Ja maha ei tohi vaadata! Pean vaatama otse ette ikka. Ühesõnaga esimesel päeval uimas niisama rahulikult skeemi läbi, ei olnud mingit energiat näha ja teisel päeval vastupidi, oli krampis aga ikka samas uimas ka (sest ratsmed olid lühikesed ja ta ei läinud ikka edasi sääre peale üldse)

Nüüd ma tulevikus üritan sõita rohkem edasi hobust. Nii et oleks pidevalt selline hea elav traav ja galopp. Alguses soojenduses pika ratsmega. Ja ratsmed samas koguaeg ühtlaselt, nii et ei lotenda! Ja teha palju poolpeatusi ja edasiminekuid. Ehk siis, et edasi peab säärele reageerima ja tagasi tulles säärega ajaks teda nii, et tagajalad jääks aktiivseks ja stekiga ka aitaks. Samas ratse ühtlane koguaeg. Nägin kuidas Kristiina Raudnagel sõitis ühe Casanova järglastega neljaaastastes. Tema tegi tõesti väga hästi. Pea oli vertikaalil mitte ratsme taga ja kontakt oli väga ühtlane ja hobune jooksis väga ilusa pika elava ja lõdvestunud sammuga. Galopis samamoodi elavalt ja ühtlase rütmiga. Praegu ongi galopis vähe tasakaalu hobusel. Trenni teisel poolel võiks ratsmed väheke lühemalt võtta, aga samas pehmelt hoida, et ei hoiaks liiga tugevalt, samas peab kontakt säilima. Vahepeal peaks jälle pikema ratsmega lõdvestama, et ei väsiks ära. Ja hobune peab ise edasi liikuma, mitte et ma koguaeg ajan teda, hobusel peab olema ise tahtmine minna. Seda on vaja harjutada, sest ta on ikka suht uimane.