Talv

Alguses kablutasin platsin. Tegelikult jalutasin. Plats ei olnud küll kõige hullem, aga mõtlesin, et sammus töö on kasulik soojenduseks ja sellise külmaga. Tegin igasuguseid painutamisi ja pööramisi ja sääre eest astumist sirgelt rajale. Vahepeal ikka painutas ka tuntavalt, kui ma nõudsin. Täitsa tore oli. Pärast läksime põllule, kus tegime suure ringi traavi ja galoppi. Ilm oli nii mõnusalt müstiline - hämar ja udune. Kõik oli üleni valge, nii et Ingrid Albatrossiga tundus nagu kummitusratsanik oma härmas hobusega galopis mu kõrval. Ja siis galopitada lõpmatusse sellisel lõppematul udusel põllul, kus ei ole näha mitte mingit rada ega otsa. Kauguses paistsid korraks auto udused tuled, mille järgi sai aru, kus on põllu piir. Erakordne kogemus.