Ravell on olnud sõidetav, kuigi mõnel korral on trenni alguses vehkinud isegi häirivalt palju. Confettil on aga nüüd vasak tagumine jalg katki. Loodetavasti pole midagi tõsist aga paistes oli küll ja lonkas kergelt. :(
Ja Tarapita, on ammu terve ja vinks-vonks, aga mitte keegi ei taha teda rentida (või kasvõi osta). On pidevalt olnud sellised peaaegu-inimesi ja siis erinevatel põhjustel ikka jääb katki.
Põhiprobleem nr 1. AEG: Küll on muud trennid ja ringid ja koolid ja...ei no eks muidugi vanemad tahavad, et laps mitmel rindel edukas oleks. Aga ratsasporti peab kahjuks (jah, mulle ka ei meeldi see ja valmistab mõnikord suuri raskusi) suhtuma suure järjepidevusega, igapäevaselt, et seal kuhugi jõuda. Või õigemini, kus on need fanaatilised hobutüdrukud, kes iga päev tallis tolknevad ja ei taha ühtegi päeva vahele jätta? Noorena (noh enne kui ma täisealiseks sain, ma mõtlen) oli mul küll perioode, kus lausa sundisin ennast oma ponile nädalas ühte puhkepäeva jätma (mis ei takistanud mul muidugi teise hobusega sõita). Vahet pole kas spordina või mitte, ikkagi hobused ja ratsutamine!
Probleem nr. 2. RAHA: Kas siis tõepoolest on masu järtkuvalt nii suur, et kellegil pole võimalik 115 euri eest "oma" hobust pidada? Ja isegi mitte pooleldi rentida...mis ju tähendab, et saaks veel trenne võtta "kokku hoitud" raha eest nii palju kui kulub! Nii et mis toimub?!? Küll on probleemiks aeg, siis aga raha....Aga ei...mis ma siin ikka. Ise olen selle portsu otsa sattunud ja nüüd saagu hakkama...ma ei uskunud, et see aga NIIIIII raskeks osutub. Tekivad juba kerged meeleheitehood. Sellegipoolest, ma olen jätkuvalt veendunud, et mul on VÄGA tore poni ja need kes temaga koostööst erinevatel põhjustel loobunud on, jäävad paljust ilma.
Mina aga jätkan rõõmsalt kolme hobuse rindel ja vaatan julmalt tõtt majanduslike raskustega, mis sellega kaasneb...
No comments:
Post a Comment