4 vaba päeva ei mõjunudki hästi. Arvasin, et pärast dexa kuuri võiks parem olla, aga mitte eriti...Alguses tundus vägagi hea - tuli enda kohta reipalt koplist ning tallivahel oli ka päris elavaloomuline (kahjuks see väljendus selles, et ta vahepeal sügas oma nina igale poole vastu ja hammustas asju). Kohe aga kui hakkasin tallist välja minema tulid juba peavehkimisliigutused. Ja sammus oli ta maneezis küll elav, aga sellega käis väga pidev peavehkimine....traavis oli kuidagi sõidetav ja galopp oli ka. Sellegipoolest palju ei teinud, sest ei tahtnud, et ta nii märjaks läheks ja pealegi ega midagi päriselt teha ka ei saa, kui pean koguaeg olema valmis talle ratsmetest järgi andma. Muide, traavis proovisin korra täitsa pika ratsmega - pani pea peaaegu vastu maad ja traavis niimoodi, see talle meeldis. Mitte et ma siiamaani oleks näinud mingeid seoseid ilmaga, aga ilm oli sombune ja vihmane, pime.
Homme siis alustan Equiwinneriga ja vaatan, mis saab. Vererõhu mõõtja saan ka, vaatan, kas see siis alaneb nagu nad lubavad. Kui see ka ei mõju siis.... ei tea.
Confettil on jalg parem, aga haava ümbert on ikkagi veel kõrgem koht, nii et leotan seda ja panen lillat.
Peab mainima, et nii pole üldse tore hobustega tegeleda - tõepoolest suurt rõõmu sellest pole, hektel tunnen küll, et on ainult rahakulu, ajakulu, närvikulu. Pidevalt mõtlen Ravellile, kuidas teda aidata, mis tast saab ning ka teistele hobustele - mis neist ja meist saab, sest nii ju ei saa... Tenno ka ütleb, et ma olen nii stressis viimasel ajal. Ja tegelikult ka - juba pikemat aega tunnen , et seda on liiga palju - vallutab kõik mu päevad ja mõtted.
Õnneks nüüd Moona hakkas 1. detsembrist Tarapitat rentima, ma loodan ja usun, et neil sujub hästi:)
No comments:
Post a Comment