Kevad tuli sel aastal varakult

Confettil käis Triin Tohver üleeile liigeseid katsumas ja kokkuvõttes leidis, et mingit artriidi taolist asja tal küll ei tohiks olla - kael olevat täitsa okei (ja sealt artriit - või oli see artroos? - tavaliselt arenema hakkaks) ja selg ka. Kõige probleemsem oli turja piirkond, mis ka liikumisest välja paistab ja see nö nõrgim lüli mõjutab kogu hobuse liikumist. Teen siis nüüd edaspidi harjutusi, et ta 1) natuke aega pea täitsa all seisaks 2) kõhu alla surudes turjapiirkonnast enda selga kumerdaks 3) mudin turjapiirkonda miskitpidi. Ja kuna võin eeldada, et tal liigestes ikkagi suurt valulikkust pole, siis julgen teda natukene otsustavamalt kõndima sundida, et ta end ikka üle kere liigutada saaks ja võimleks selle kaudu ka. Vaatab, mis saab. Samuti rääkis ta vasakpoolsest nimmepiirkonnast ehk siis sama asi, mis ka sügisel käinud massöör ütles. Ja eks seda on ka sõites tunda. Kukalt ei õnnestunud tal eriti katsuda, sest C tõmbas kaela üles ja kukla krampi - asi mida ta tihti ka ratsutades teeb ja mille lahendamise üle ma pead murran - arvatavasti on see ikkagi käitumuslik refleks kõige ebameeldiva/uue vastu ja loodetavasti pole sellest, et tal sealt valus on. Positiivne oli see, et vähemasti pole tal lihaste valulikkust, mis T sõnul ratsahobuste puhul tihti (khmm miskipärast...) juhtub olema.

Confetti pole õnneks päris nii uimaseks tagasi läinud nagu ta Ados oli ja kuna T soovitas kaera (või muud) anda, et ta energiat saaks, siis tegelikult võiks ju seda proovida küll. Äkki ongi asi nii lihtne ja ma pole talle lihsalt piisavalt energiarikast sööki andnud. Isegi kui ta just eriti suurt trenni ei tee, siis võib-olla ta vajab rohkem kui veidi müslit või peotäis kaera. Kui järgi mõelda, siis tegelikult pole mul kindlat põhjust miks mitte kaera anda, jätsin selle prooviks ära, kuna ta hakkas haukama, samas maohaavandeid tal ei avastatud, nii et seos kaeraga võib väga vabalt olematu olla. Ükskord prooviks ka uuesti suhkrusiirupi andmist ja vaataks, kuidas see mõjub, sest tegelikult tagantjärgi mõeldes oli ta viimati selle peale ikka erakordselt uimane...Või olen ma nüüd harjunud tema uue olekuga, kus ta isegi mõnikord kordel galopis korralikud tuurid üles võtab....

Pean ka täpsemalt uurima, mis mineraale oleks kõige parem hobustele anda. Liigesed on neil naksuma hakanud viimasel nädalal. Praegu ostsin neile punase soolakivi, aga vaataksin juurde midagi asjalikumat. Ravellile oleks ka kasulik saada mingit magneesiumirikast mineraali, tal on karv ka ikka kahtlaselt paks võrreldes teiste hobustega, nii et mingid tasakaalud tal ikka vist paigast ära on.

Ria pärast tundsin ka muret, sest tal hakkasid tagajalgade (puusa?)liigesed traavis naksuma ja mulle tundus, et puusaliigesed või tagujalgade lihased liikusid kuidagi imelikult. Ma ei julgenud pea kaks nädalat midagi peale sammu teha. T vaatas samas ja ütles, et ta ei jookse imelikult midagi ja mõtlen, et võib-olla on Ria lihtsalt kaalus alla võtnud niimoodi, et tal tagumise poole lihasased (või pekk) on veidi kokku kuivanud ja laudjal nukid väljas on ja seetõttu tundub mulle, et ta puusad liiguvad imelikult...

Muidu käekõrval töö on ikka tore, sest annab palju parema ülevaate, mis hobune teeb ja tekib parem kontakt ka, lisaks ei sega ma hobust oma tahtmatute märguannetega seljast. Viimati tegingi Riga uuesti traavi käe kõrval ja isegi galoppi (nüüd on ta enam-vähem pihta saanud, mis ma talt tahan, ja ta ei tee enam nii palju üleliigseid lollusi). Traavis aga sattusin keerukuse otsa õlad sees harjutust tehes - pidevalt läks Ria ülepaindesse ja painutas ainult oma pead sissepoole, ise kogu kehaga rajale jäädes. Sain siis lõpuks aru, et ma ei tohi teda ise liigselt tagasi hoida vaid pean teisiti lähenema - tegema rohkem poolpeatusi cavessoniga ja mitte hoidma jääma. Samad vead mis ratsutamiselgi:) Järgmine kord proovin seda põhjalikumalt. 

Confetti jooksis nii 27. veebruaril ja see oli tal tegelikult juba teine raund, suurem hullus sai juba esimese hooga maha joostud. Siis nad veel suurde koplisse polnud saanud ja energiat oli tal ilmselgelt üle - pole teda kunagi nii rõõmsalt jooksmas näinud! Juhhei!