Algus...

Kõik algas tegelikult ammu ammu....aasta oli siis...2002? Kui saime endale mära Vilva - vene hannover, kelles tõesti oli mingi eriline sisemus. Vana ja arukas, hingega hobune. Tõesti midagi erilist oli tema iseloomus ja nendes sügavates silmades..

Ja oh rõõmu rõõmu, kui on tore mära, siis oleks ju õnn eriti suur kui meil oleks ka eriti nunnu varss. Mõte oli hea:) Aega läks küll kaua aga isa sai valitud ja mära toimetatud ka uude koju Kurtnasse. Õnnelik täkk oli niisiis Ra ex Ramanov - KWPN, kes tol ajal tõotas suurt tulevikku (kahjuks praeguseks juba tundub, et ootused olid kõrgemad). Ilus on ta sellegipoolest:

Selle tulemusena leidis 12.mail 2005 kell 19.45 aset erakordne sündmus! Meil sündis tubli pisikene täkupoiss:)

See on lihtsalt kirjeldamatu hetk. See tunne, päris oma hobune, mulle sündinud:) Ja see ajastus oli lihtsalt ideaalne. Ma tulin just oma poni Riaga sõitmast platsilt, et marsa peale joosta kui Kati mulle vastu jooksis ja karjus "Vilval sünnib varss!" Heli tuli ka ruttu kohale, aga kui inimesed boksi juurde jõudsid oli põhisündmus just läbi saanud ja varss oli terve ja korras. Ma pole kunagi sellise kiiruga Riat boksi jooksutanud, et Vilva boksi juurde võimalikult ruttu jõuda!

Järgnevad kolm aastat möödusid (sel ajal tundus, et teosammul) Kurtnas. Oioi, kui kaugel tundus see aeg, kui ma kord oma Ravellile selga saan istuda. Kui nüüd mõelda, siis eks see tegelikult oligi pikk aeg. Väga väga palju aega läks ikkagi mööda. Mida ma tegin 3 aastat (pluss veel aasta enne seda) kui ma ootasin, et minu tulevane sporthobune kasvaks? Õnneks päris niisama ei olnud. Sõitsin oma nunnuka poniga edasi. Poniaastad olid küll läinud, aga eesti hobuse karikasarja ja muid väikseid võistlusi sai ikka sõita. Ja pealegi ega see võistlemine üldse kõige tähtsam ei olegi. Me tegime ikka väga väga palju huvitavaid asju nende aastate jooksul. Hmm...traditsooniline maastikul sõit, ratsastamine, hüppamine, hiljem juba pigem innukalt "koolisõit". Peale selle veel igasugused lõbusat trikid: kummardus, küünal, hispaania samm, pikali heitmine. Matkamine ja ära eksmimine, ujumas käimine, (vee-lumesegus)suusatamine, proovisin natual horsemanshipi väheke. Kõike mis võimalik. Tema väärib ka kindalsti ühte (tegelikult palju palju palju rohkemgi) pilti siia Ravelli blogisse. Sest ta on ja jääb PARIMAKS poniks:)

Veel väärib sel eluperioodil märkimist Montess, kellega mul oli võimalus pikka aega sõita ja väga palju õppida. Suur (ja laisk) heasüdamlik koolisõidumära, kes õpetas mulle palju ja sai ka ise vähekene targemaks.

Ravell aga kasvas ja kasvas, mina tegin palju palju pilte:)

Juba paari päevaselt oli ta selline rüblik ja väga uudishimulik, musi oskas ka teha.:)
Ega ta ka hiljem oma kombeid eriti ei parandanud selles osas ja nalja ikka tegi vahest. Tuleb meelde kuidas ta kord kui ema püherdas, üle tema hüppas. Ja veel väga ilusti!

Kuna pildistamine tuleb mul vähemalt oma arust paremini välja kui kirjutamine siis pigem annan infot edasi piltidena. Eriti kuna hobuse kasvamisest ei ole suurt rääkida. Pildid ütlevad rohkem kui minu sõnad. Nädal vanana käis ta esimest korda maneezis maailmaga tutvumas.

Selline nunnukene oli ta 5. juuni 2005 ehks siis u kuu aega vana.