Pärastlõunal käisime jälle teises tallis krossitrennis, seekord olin Arataga. Ta ilmselgelt ei ole väga kogenud hobune (samuti 4 aastane ju) ja ega ta väga otsene ei olnud. Ühesõnaga mina oma puuduliku keeramisoskusega pluss tema ei olnud hea kombinatsioon. Lisaks oli tal päris suur hüpe, kuigi kui ta ilusti läks, siis oli ok. Lihtsalt, kuna ta oli mul pidevalt liiga paremale paindes ja tahtis vasakule välja joosta, siis ma ise ka tegin valesti ja sahmerdasin liiga palju ratsmetega, võtsin paremat ratset küljele, selle asemel, et rohkem vasaku ratsme ja säärega toetada. Treener soovitas mul võtta ratsmed nii, et hoida ühe käega ka teist ratset, et oleks väike sild millele toetuda, aga see tähendas, et mul kahe ratsme vahel oli ainult umbes 20 cm nii et ma tundsin ennast väga ebamugavalt ja ahistatuna. Ma ei saanud keerata ja üldse! Ühesõnaga, seda tuleks harjutada, aga mitte siis kui ma pean hüppamisega tegelema, sest selle tegemine võttis kogu mu tähelepanu. Ta siis ühte väikest takistust tõrkus, nii et lendasin täitsa kaela peale, polnud valmis selleks. Ja ega järgmised korrad eriti paremini ei läinud. Vb oleks pidanud jalused veel lühemaks panema, et paremini sadulas olla. Igatahes Emily sõitis edasi ja ega talgi lihtne polnud, õnneks ta on kõvasti parem, kui mina. Mul oli hea meel, et ma neid veel raskemaid takistusi hüppama ei pidanud:D Ma ei tundud ennast ikka väga mugavalt.
2. Täna oli väga kordaläinud päev. Sain trenni sõita kogenud koolisõiduhobusega - palomino Milvosz. Kuna ta on treeningust eemal olnud, siis tuli ta siia kuuks ajaks trenni, enne Usasse sõitmist. Igatahes seetõttu ta oli päris kange ja ei olnud kõige lihtsam sõita. Alguses tundus ikka päris lootusetu, tegi küll õlad sees, sääre eest astumist jne ilusti, aga lihtsalt oli väga jäik! Julia sõitis vahepeal ise ja siis jälle mina. Harjutasime väikest volti traavis ja siis sirgel õlad sees. Sisemist kätt ei tohi liiga alla viia! Ja kui ta ei painuta piisavalt, siis ma võin välimise ratsme isegi vahepeal täiesti järgi anda voldil. Keerates pean olema kehaga samas suunas ja natuke nagu tahapoole mõtlema sisemise poole ja kehaga...igatahes see aitas väga hästi keeramisele kaasa. Sammult galopile üleminekud olid veidrad, aga õpetlikud. Kui ma oma tavalist moodi galopile tahtsin hobust saada, siis ta minu välimise sääre peale tõi lihtsalt tagumise osa sisse!:P Istakuga pidin rohkem lükkama teda, et galopile läheks. Ja sisemine säär ettepoole, sadulavöö juurde. Vahepeal aga ei mõjunud see ka, küllap ta polnud hästi ettevalmistatud, see on ikka väga oluline! Voldil sääre eest astumine sammus aitab teda ette valmistada ja üldse kasutasime seda väga palju. Tegin paar jalavahetust ka, galopis pean tähelepanelik olema, et mu sisemine säär liiga taha ei läheks.
Rubit on vasakut pidi keerata, sest ta vajub õlaga välja, niisiis pean mõtlema välimise painde peale ning välimine säär ja ratse. Paremat pidi ta painutab liigagi palju ning siis pean välimist ratset hoidma, et ta liiga üle ei painutaks. Tegin korra taandamist, mis käib siin nii - säärega surve ja kui hobune liikuma tahab hakata edasi, siis ratsmega peatan ja lõdvestan, nii iga samm eraldi, säär ratse ja lõdvestus. Traavis tegime sääre eest astumist lattide vahelt nii, et kahe lati vahelt pidin läbi minema ning paar meetrit rajani sääre eest astuma, nii et jõuaksin teisele poole latti. Ma hakkasin liiga hilja märguannet andma, pean varem alustama, hobune peab juba olema paindes peale nurka ja jääma paindesse ning sealt küljele hakkama liikuma. Mitte liiga kiirustades minna, sest liiga suure sammuga on see ülesanne võimatu.
Natuke sõitsin ka Kolibriga, kelle suur pluss on tema väga ühtlane ratsmekontakt, nii et sellest saan ka mina õppida ühtlaselt ratset hoidma! Kuigi natukene vahepeal oli see liiga tugev minu arust. Igatahes hoidsin ratsmeid ühtlaselt ja keerasin istakuga palju igatpidi. Galopis soovitas julia teha poolistakus ja diagonaalidel teha jalavahetusi, et ta hakkaks kehast lõdvestama, sest ta on natukene jäik oma keha kasutamise poolest ning võiks vabamalt liikuda. Jalavahetused peaks aitama tal keha tööle ja liikuma saada.
Hiljem vaatasin trenni, kus olid väga huvitavad harjutused, postide ja lattide vahel. Näiteks raske oli galopis postide vahel slaalomit teha. Lisaks tegid nad hüppeid nii, et keskel oli takistus ja siis enne ja pärast takistust olid postid nii, et ei saanud otse takistusele peale minna vaid tuled väljaspoolt, keerad otseks ja pärast kohe jälle väljaspoole, et saaks õigelt poolt posti minna. Väga kasulikud harjutused hobuse juhitavamaks muutmiseks.
3. Milvosz - täna läks küll päris palju paremini kui eile. Alguses tegin palju sammus tööd, sääre eest astumist, õlad sees jne. Panin tähele, et hobune kuuletub märgatavalt paremini kui ma ei jää ühtlaselt suruma, vaid kordan oma märguannet pidevalt, lisaks sisemine säär ei tohi liiga taha minna! Temaga oli tõesti hea, et kui sain ta õlad sees asendisse, siis lihtsalt sain istuda ja vahepeal nö uuendada märguannet korraks kui ta kippus kuhugi vajuma. Traavis tegin palju väikeseid volte mõlemat pidi ning mõtlesin pidevalt oma keha asendile. Galopis tegin sammu-galopi üleminekuid ja kui ma suutsin ta korralikult ennast kuulama panna, siis ta läks väga ilusasti. Natuke säärt ja istakut ja oligi galopp. Julia ütles mulle, et ma pean pidevalt jälgima, et ta kohe mu märguannetele reageeriks, vanemad hobused kipuvad natuke laisaks jääma ikka, kui vaatavad, et ei pea kohe kõike tegema. Kui ma ise natuke aktiivsem olin, muutus hobune ka tähelepanelikumaks. Galopis tein 7-aasalist serpantiini, sammult jalavahetustega. Tegin mõned jalavahetused ka, ning proovisin enda jalgade asendi muutmist täpsemalt ajastada, peaks ju lihtne olema, lihtsalt samas rütmis nagu tavaliselt, aga miskipärast kippus ikka natuke mööda minema. Nii et kokkuvõttes pean tähelepanu pöörama oma sisemisele säärele, et see liiga taha ei läheks, pluss kand üles ei tõuseks ning ka sellele, et ma oma keha ja õlgadega liiga ette ei vajuks.
Hugo - tema oli tore nagu ikka, paremat pidi superhea, vasakut pidi väiksematel voltidel kaotas väheke tasakaalu ja hoiaku, ning pidin rohkem vaeva nägema, aga kui ma piisavalt kiiresti ja aktiivselt reageerisin, suutis ta ennast seda pidi ka ilusti hoida. Harjutasin sammu galopi üleminekuid, vasakule poole oli raskem, nagu tal ikka. Halb oli see, et ta hakkas oma sammu lühendama, aga mina seda ei tahtnud, nii et ma pidin siis jälle pikalt vaeva nägema, et ta normaalse kõnnaku läbi terve keha taastaks enne, kui ma midagi muud teha sain. Mulle ei meeldi, kui ta hakkab väikeste sammudega astuma ja üritab ennast igat pidi painutada. Kolibriga käisin metsas.
Nii, mälu järgi on möödunud kolm tööpäeva pluss pühapäevane puhkepäev, mille veetsin hobuste oktsionit vaadates. Neljapäeval hüppasin Hugoga, põhiteema oli ühtlase rütmi hoidmine, piisavalt elavalt ja ühtlaselt. Pidin kaasa lugema 1,2, 3, 1,2,3 See aitas palju kaasa, kuigi ta tihti tõukas liiga kaugelt ära ja ei suutnud kuidagi sammu õigeks rihtida. Lisaks väga oluline punkt minu hüppeistaku juures on maandumiselt mitte ette vajuda ja kokku vajuda vaid varem juba sadulasse tagasi hakata istuma ning õlad taga hoida! Väga väga oluline, selle peale, pean ma edaspidi koguaeg mõtlema, sest ma tegelikult olen seda ju koguaeg teadnud, aga unustanud. Reedel käisime teises tallis krossitakistusi hüppamas, st mina olin groom ja kaameramees (naine) ning Emily ja Julia sõitsid kokku 6 hobust.
Laupäeval sain jälle Milosziga sõita ning iga päevaga läheb ta aina paremaks! Tegin alguses palju sammus harjutusi ja traavis oli ta nüüd juba algusest peale järeleandlik. Hea küll, voltidel painutamine polnud 100% hea, aga suutsin teda juba korralikult keerata! Proovisin ka jalavahetusi ja samal ajal ise kaasa lugeda, vahepeal jäin ikka hiljaks märguandega.
8. Hommikul Milosziga saime veel paremini läbi! Ta juba tuntavalt tahtis ise tööd teha ning oli palju kuulamisaltim ja reageeris kergematele märguannetele. Traavis muidu vasakule poole ta kipub liiga vähe painutama, aga kui ma sisemist ratset natuke sissepoole viin ja samal ajal välimisega järgi annan, et tal oleks ruumi, siis ta järgneb sellele kenasti ning on heas paindes. Paremale poole on aga probleemiks õlaga välja jooksmine, mis võib suuresti tuleneda, ka minu tendentsist seda paljude hobustega saavutada. Sellegipoolest, proovisin siis välimist painet hoida hoopis, nii et sõitsin voldil välimise paindega ja siis võtsin uuesti sisemise, vist natukene aitas, aga ma pean veel selle peale rohkem mõtlema. Täna tegin esimest korda korralikult täisistakut, polnudki nii hull, voltidel sain ma niimoodi palju paremini tunnetada, kuidas ma istun ja kuidas mu raskus jaotunud on. Mõtlesin ikka sellele, et ma oleks pigem tagapool kehaga ning puusast ning õlgadega oleksin samal joonel hobuse trajektooriga, samal ajal ikkagi mitte viltu istuda. Galopis jalavahetustega keskendusin jälle märguannete õigeaegsusele. Hiljem ta oli tõesti üles ärganud, nii et kui ma traavi tahtsin teha, siis kippus ta painutamise märguannet sisemise säärega tõlgendama kui galopile tõstet ning traavis tegi ikka korraliku pikenduse, ühesõnaga töötas hea meelega. Mul oli ka hea meel:) Pärastlõunal sõitsin natuke Augega. Põhiasi oli ratsmeid ühtlaselt hoida ja siis säärega igatpidi painutada, sest vahepeal ta kippus kangeks minema ning üle ratsme, samas teisel hetkel oli hea. Sain veel ühe korraliku koolisõidu hobusega sõita!! Rapa oli lihtsam kui Milosz kuna ta pole nii kange. Painutab ilusasti, eriti väikestel voltidel mõlemale poole, samas suurel ringil ei olnud teda üldse nii lihtne piisavalt painutama saada. Galopis tegime paar jalavahetust ning kontragaloppi. Vahepeal ta koondas ennast ülimalt, nii et mul oli tunne, et jääb koha peale või seisma lihtsalt! Vahepeal jällegi läks liiga laiali ja Julia soovitas siis uuesti sammu võtta ja tõsta, kuna ta on pika kerega, siis tal on sealt laiali olekust raske koondada ennast uuesti. Galopile läks sammust väga väikese märguande peale ja ma üritasingi seda võimalikult väiksena hoida, nii et mõnikord ta ei saanud vist piisavalt aru või ei viitsinud reageerida ning läks hoopis traavi või väga laiali galoppi. Aga samas teine kord, kui ma kuidagi hästi läksin siis läks ta otse sammust ülimalt mõnusasse koondatud galoppi. See vajab tunnetamist, et milline see õige istakuga mõjutamine on, mis ta sellisesse heaasse raami viib. Tegin serpantiine ka, vasakut pidi tuli kohe galopis hästi välja , aga paremat pidi vajus ta traavi poole pealt ja oli rohkem laiali. Sain ta siiski lõpuks mõnusasse koondatud galoppi ning siis tuli välja ka. Pean muidu ise tähele panema, et ma ikkagi seljast krampi ei läheks, kui ma muudele asjadele mõtlen. Ning lisaks mingi uus häda, viimastel kordadel olen märganud, et kui mul stekk vasakus käes on ja ma nüüd hoian seda mitte liiga taga, et käsi ei läheks liiga palju pöördesse, siis ikkagi käsi läheb randmest krampi vahepeal! Mingi uus nähtus minu jaoks!! Tundub, et ma natuke hoian ikka kätt liiga allapoole paindega ning mitte randmest päris sirgena, pean ratsmed selle võrra lühemalt kätte võtma, et mul ei oleks põhjust kätt painutama hakata, et sama kontakti hoida. Gabanaga sõitsin ka ning ta oli väga ebastabiilne täna, algusest peale vehkis kohutavalt peaga ning ei painutanud vasakule üldse. Proovisin mitte sellele tähelepanu pöörata ja kätt ühtlase kontaktiga hoida ning samal ajal sääre ja istakuga painutada. Arvan, et tuli täiesti arvestatavalt välja, sest mingil hetkel muutus ta ühtlasemaks ning painutas ka. Lattidest üle traavimine oli tema jaoks suur probleem! Ja läks väga krampi ja pidevalt hüppas sealt üle. Abiks oli see kui ma ratsmed pikemaks lasin ja natuke elavamalt peale läksin, samas teda ikka rahustades. Hoidsin lakast kinni ja poolistakus ja lasin tal lihtsalt omas tempos minna! Lõpuks ta sai asjale pihta! Küllap ma hoidsin teda alguses liiga tagasi, sest hiljem sirutas ta juba kenasti ise traavis üle lattide minnes nina ja kogu kehaga ette alla. Proovisin pidevalt mõelda oma istakule, et ma ette ei kallutaks ja seljast nõgusaks ei läheks ning mul on tunne, et ma sain sellega piisavalt hakkama, et tänu sellele hobune ka paremini jookseks. Lõpuks ta traavis oli juba täitsa ok. Galopis aga ühte pidi hakkas täiega pukitama, pani pea alla ja väikesed hüpped. Midagi väga hullu õnneks ei olnud. See oli jälle vasakut pidi, kus tal galopi hoidmisega raskusi on, alguses vahetas tagant suure hüppega ära, nagu tal kombeks on ja siis väiksed pukid. Hiljem pidin sõitma nii, et olema tähelepanelik, et tal pea pidevalt üleval oleks, aga samal ajal väga kerge ratsmekontakt. See õnnestus üllatavalt hästi ning sain paar ringi kenasti ilma vahetamata tehtud! Paremat pidi õnnestus ka rahulikumalt hiljem (alguses ta sirgetel võttis väga suure hoo üles!) ning viimastes nurkades suutsin ma teda kenasti painutama saada isegi! Julia kiitis mind ka, et tegin head tööd temaga:)
9. Jätkuvalt õpin niiiiiii palju iga päevaga! Lorettaga sõitsin üksi, hoidsin ühtlase ratsmega ning sain enamvähem kenasti sõidetud. Samas vasakut pidi ikka mõnikord läks üle ratsme ja jäigaks, aga väikestel voltidel suutsin teda ilusasti sõita. Proovisin mõelda sellele, et ma keeraksin ratsmetega ühtlaselt ehk siis välimise ratsmega annaksin järgi hobuse pea liikumise suunas sissepoole, et tal oleks ruumi ja võimalust painutada. Samm - traav üleminekuid proovisin ka, aga ta ikka kippus sellise hüppega traavi minema ning ei olnud vaba. Voldil ning sääre eest astumise järel kohe traavi minnes oli aga palju parem! Hugoga olin hüppetrennis ja õppisin jälle tohutult! Ta oli väga väga ebastabiilne täna, pidevalt vehkis peaga ja ei andnud üldse järgi (midagi täiesti uut tema poolt, ta pole kunagi niimoodi peaga vehkinud!) Niisiis tegin alguses palju sammus, aga kui traavi tegin oli ta ikka suht nõme. Pidin rohkem säärt kasutama, sisemine säär ja väikesed voldid ning ma tundsin väga hästi, kui ma väikesel voldil oma kätega hobuse paindele järgnesin, siis hobune hakkas automaatselt kohe palju paremini minema ja lõdvestama! See oli hea tunne. Kahjuks vahepeal mingitel hetkedel jälle vehkis peaga, ei tea mis jama on. Vaatasin, et äkki hoidsin liiga tugevat ratsmekontakti?! Temaga olen muidu alati väga kerge kontaktiga sõitnud ning nüüd viimasel ajal olen sõitnud mõne hobusega kes natuke tugevamalt hoiab ühendust ratsmega iseenesest, niisiis äkki see on mulle kuidagi sisse jäänud automaatselt. No vähemalt ei ole mul ratse enam liiga ebaühtlane:P Ühest veast saan lahti ja tekib vastupidine, jess! Igal juhul, kuna mul oli nii palju mõtlemist Hugoga siis unustasin muidugi täiesti oma istakule mõtlemise, niisiis kordame üle! Ei lähe seljast nõgusaks, ei vii tasakaalu ettepoole, istun otse, käed ei lähe liiga alla ja peavad asetsema ühe kõrgusel ning ühtemoodi! No selle koha pealt oli täna ikka katastroof! Hüppamine oli ka paras raskus. Pean juba pöördel takistuse poole vaatama (juba pea keeramisega muudan ju oma raskust ja hobune saab juba aru kuhu pöörata!) - enda arust nagu vanasti ikka tegin seda, aga täna pidevalt unustasin! Mõlemad sääred ümber hobuse kindlalt toetamas! Pööretel mõtlen kasvõi välispidise painde peale, aga ei tohi kasutada sisemist ratset!!! Enne hüpet ei hakka ette kalduma vaid pean edasi istuma sama kindlalt ja sirgelt, see tagab selle et hobune jääb samasse rütmi edasi. Hüpates niisiis pean olema enne takistust rohkem sadulas ja hüppe ajal pean rohkem kaasa minema (mina kipun vastupidi tegema - enne vajun ette ja hüppe ajal ei lähe piisavalt kaasa!) Samas ma proovisin nüüd tähelepanu pöörata sellele, et ma pärast hüpet kokku ei vajuks. Ühesõnaga hoidsin oma pilgu üleval ning õlad taga, noh vähemalt selle kohta Julia seekord midagi ei öelnud. Samas see aga tekitas selle, et ma liiga ruttu hüppe ajal tahtsin sadulasse tagasi minna. Nii, et hüppemomendil pole veel seda head mõnusat olekut saavutanud, enamus hüppeid tunnen ennast tasakaalust väljas olevat. Äkki peaks poolistakut harjutama?! Lisaks oli ta alguses hästi laiali galopis, võitsin ennast kokku ningi üritasin istuda ning oma istakuga hobust rahulikumaks saada. See õnnestus hästi, kui ma hobuse ilusti sammust galopile sain. Siis oli ta juba algusest peale koos. Samas pärast takistust, kui ta valest jalast jooksis ja tagasi proovisin teda võtta, siis ta tormas piisavalt, et ma ei suutnud teda korralikult kontrollida. Lõpuks ühe korra võtsin ikka päris tugevalt ratsmega, sest ta üldse ei kuulanud!Aga vale oli ikka minu poolt nii teha. Peaksin selle asemel ikka kasutama seda, et võtan ta väikesele voldile ja istakuga mõjutan. Sammust galopile ja uuesti sammule üleminekul on ka oluline, et võtan ta kasvõi väikeselt voldilt, sest siis tal on parem koondatus ning kergem üleminekut sooritada. Teoorias tundub see kõik nii iseenesest mõistetav, aga miskipärast tegevuse käigus ununevad pooled asjad lihtsalt ära! Ja kui meelde tulevad, ununevad esimesed!
10. Alustasin päeva Gabanaga - ta oli väga ärevas meeleolus ja kartis ja vahtis kõike! Õnneks kui teised hobused ka tulid maneeži, siis rahunes ta väheke. Traavis suutsin ta saada rahulikumaks, kui ise enda keha suutsin kontrollida ning aeglasemalt kergendada. Paremale poole oli täiesti arvestatav, ning vasakule poole sain ta ka vahepeal täiesti heaks. Üldiselt aga oligi selline kaheksate sõitmine ja hobuse rahustamine. Galoppi tegin mõlemat pidi kaks ringi ning vähemalt ta ei vahetanud jalgu ära, samas hoog oli jätkuvalt suur! Dorpasega pöörasin tähelepanu samm-traav-samm üleminekutele. Alguses ta oli ka väga kiire ja raskesti kontrollitav, proovisin enda istakut korras hoida ning voldil hobust suunata paindesse säärt kasutades ning ka sisemist ratset sissepoole ja samal ajal välimist järele andes. No paremat pidi eriti, oli see raske ning seda palju tehes oli tulemuseks muidugi pea liiga sisse. Aga samas hiljem, oli ta palju paremini sõidetav (kuigi oli hetki, kus ta jälle liiga kiirustama hakkas) ning tegin täisistakus sammult traavile - sammu üleminekut, nii et hobune jääks samasse raami koguaeg. Pidevalt ülemineku hetkel jälgisin, et säiliks paine ning saaks teha kohe sääre eest astumist sammus. Ja uus asi, millele ma istaku puhul tähelepanu pööran, on õlad taha! Rapa Nuiga sain ka palju harjutatud. Alguses ei tulnud isegi pööramine hästi välja, paremale oli täiesti võimatu. Mõtlesin küll välimise painde peale jne, aga no oli kuidagi ebamugav, tundsin selgelt et istun viltu. Lõpus aga traavi tehes oli traav koondatum ja vabam kui alguses ning suutsin teha mõlemat pidi kenasti väga väikeseid volte:) Sammult-galopile üleminekutele ei ole ma ikka päris pihta saanud, vahepeal nagu õnnestub aga vahepeal mitte, ei saagi aru, mida ma teistmoodi teen, või kas hobune lihtsalt ei kuula mõnikord. Muide, kontragaloppi läheb kohe märguande peale. Äkki sellepärast, et selleks ma valmistan teda paremini ette, painutan väljapoole jms? Dicaprio oli veider, vehkis peaga koguaeg! No küsisin Emily käest ja siis ta õnneks õpetas mind:) Tuletas mulle meelde ammu unustatud tõsiasja painde vahetamisest, ühesõnaga vahepeal painet väljapoole paariks sammuks võtta ning siis uuesti sirgeks hobune (kuna välispidine paine on talle raskem, siis hobune tunneb sirgena olekut palju lihtsamana ning on hea meelega nõus seal püsima) Ja traavis läks ta palju stabiilsemaks nii, vahepeal palju sisemist säärt ning ka sisemine ratsme avasin sissepoole, samal ajal välimisega nii palju kui vaja järgi andes, kogu aeg hoidsin ühtlast kontakti. Tegime ka sellist harjutust, et vahepeal mõneks samuks sisemise ratsme ära andmist ning siis uuesti tagasi võtmist, sama ka välimise ratsmega, hobune pidi jääma ikka samasse raami selle ajal. Galopis tegin sama, painutasin teda voldil, sisse, paariks sammuks väljapoole ning kui hobune oli hea, lasin tal olla. Sirgetel sõitsin edasi mõlema säärega ning samal ajal mõlemat ratset ühtlaselt hoides, et hobune oleks sirge. Galopis oli ta mõnus! Ühesõnaga välimise ja sisemise painde vahetamine on üks hea asi, mida saab ka edaspidi kasutada (vaat, mis ma kõik olen ära unustanud ja tahaplaanile jätnud) Lõpus pidin jätkuvalt hoidma ühtlast, mitte liiga kiiret tempot ning panema teda ratsmele järgi sirutama allapoole.
16. okt. Vahepeal olen sõitnud Arataga - esimesed päevad olin rahul, et ta mõnusalt aeglaselt jooksis, oli natuke küll liiga rahulik, aga mul oli hea, sain vaikselt painutada ja hoida ühtlaselt, arvan, et tuli välja. Kolmandal korral, aga polnud ta enam nii lihtne, Julia ütles, et ma trenni alguses rohkem edasi sõidaks ja pikema ratsmega. Täna oli ta eriti veider, sääre peale tegi kurja nägu, kui ma tahtsin, et ta rohkem edasi läheks, ma ei lõpetanud nõudmist ning kui ta elavamalt jooksma hakkas, jätsin ta rahule. Sõitsingi nii, suhteliselt pika ratsmega. Korra sõitsin Alassioga ja kukkusin alla! See oli minu süü, kuna ma ei arvestanud, et ta sammus pika ratsmega veel hästi keerata ei oska ja sõitsin Caldera korderingi sisse, hobused sattusid paanikasse ja Alassio hüppas teise korderingi sisse. Selleks ajaks olin tasakaalu kaotanud ja olin juba pooleldi maas, polnud eriti kiire kukkumine. Alassioga pidin ka natuke pikemaid ratsmeid hoidma, sest ta jookseb kenasti ühtlaselt, aga ta väga sirutada ei oska. Dorpas - esimesed korrad oli sammus peaga okei, aga nüüd hakkas peaga vehkima sammus üles alla, ei tea, kas ma hoidsin ratset ebaühtlaselt või liiga tugevalt?! Aga panin tähele, et ta tegi seda pigem minu sääre märguande peale, nii et ma arvan, et ta lihtsalt ei tahtnud tööd teha. Traavis sain ta väikese soojenduse järel kõigepealt paremat pidi kenasti jooksma ja hiljem ka vasakut pidi. Ja ta läks täiesti aeglaselt ja rahulikult, tema kohta super edasiminek. Eelviimases trennis tegin palju samm-traav-samm üleminekuid, aga need ei tulnud väga hästi välja. Püüdsin hästi sujuvalt teha, aga seetõttu unustasin traavile minnes, et sujuvusest tähtsam on et hobune kohe säärele reageeriks. Ma aga ei tahtnud teda äkitselt edasi ajada ja seetõttu ta venis ning sujuvuse asemel viskas pea õhku traavile mineku hetkel. Järgmine kord, aga oli selles üllatavalt hea, ma mõtlesin rohkem selle peale, et ta säärele kohe reageeriks ning imelikul kombel tulid sammule üleminekud ka paremini välja. Täna aga tegin ainult soojenduse ning ei suutnud teda kenasti jooksma saada nii ruttu, arvan, et oli vähe säärt ja voltidel üritasin sisemise käega sissepoole suunata et ta alla venitama ja painutama hakkaks, aga ei õnnestunud, et ta jääks pikemaks ilusasti jooksma.
Eile sain Milozsiga trenni, tegime sikk-sakk harjutusi sääre eest astumisega. Kõigepealt traavis, pidin rohkem küljele saama teda liikuma ning painde vahetamine rajale jõudes peab käima kiiresti! Galopis tegime kõigepealt ainult sääre eest astumist rajani, paremat pidi tuli paremini välja. Algusesse tegin väikese voldi ning pidin kohe sealt samast asendist minema sääre eest astumisele, et ei kaotaks seda sama tunnet ja koondatust ning painet! Sääre eest astumise lõpus pidin jälle võimalikult väikese voldi tegema. Lõpuks proovisin sikk-sakki ka, ehk siis sääre eest astumine pluss küljendamine (tundsin, et selles pole ma päris osav veel:P) Igatahes, oluline on kiiresti reageerida. Tegime paar jalavahetust , lugesin üks kaks kolm, aga jäin ikka hiljaks mitu korda oma märguandega, pärast mõtlesin, et järgmine kord loen kindlasti nii, et jätkan lugemist ja vahetan 4 ajal, sest siis ma ei katkesta sama rütmiga lugemist ja loodetavasti sama kiiresti vahetan.
Täna oli hüppetrenn, sõitsin Kolibriga. Tegime ühe käega hüppamist, teise käega pidin hobust patsutama, et aidata tal rahulikuna püsida. Ta oli küll väga rõõmus ja tahtis päris kiiresti minna, ning peale hüpet väikeseid hüppeid veel teha. Igatahes jälle õppisin istaku kohta palju, pean rohkem sadula lähemal olema hüppehetkel, ning mitte nii püsti olema sadulas vaid rohkem ettepoole kallutama. See aitas mul rohkem tasakaalus püsida ja paremini hobusega kaasa minna. Nurk põlve juures peab jääma samaks ning rohkem põlvega kinni hoidma.
No comments:
Post a Comment