Kordel

STäna kordetades õppisin/tuletasin meelde huvitava tõsiasja. Sunrise tõusis alati õigest jalast ja poole ringi pärast avatud küljel vahetas jala ära. Tahtis nagu ringi suunda muuta enda arvates vist. Siis Julia soovitas kordet võimalikult lõdvalt hoida, et ta ise saaks tasakaalustada ennast (sest ta ta tahtis sellele toetada päris palju ja mina jäin hoidma ka lollisti, kuigi tean küll, et peaksin pigem võtma ja siis lõdvestama. Aga ta kuidagi salakavalalt hakkas vähehaaval ja toetas lõpuks aina rohkem) ja üllataval kombel aitas see automaatselt! Hobune oli palju rohkem tasakaalus, kui ma ei üritanud teda korde abil ringil hoida, vaid ta pidi ennast ise kandma. Ta isegi ei üritanud ära vahetada ja galopp oli palju koondatum ja mitte nii kiirustav. :) Sama asi toimib tegelikult ju ratsutades ka. Kui hobune kiirustab, on kohe automaatne refleks ratset vastu hoida, samas võib hoopis aidata see, kui hoida ratset kergelt ja lasta hobusel ennast ise tasakaalustada, ilma et talle võimalust ratsmele toetama ja vedama hakkata.

Täna oli muidu meil hobuste pildistamine, 12 hobust ja väääääga pikk päev! Eile sõitsin ühe hobusega, jee! Samba. Tuletasin endale vahepeal meelde jälle istaku asetust. Vasakule poole tundsin jälle, et ei saa teda piisavalt hästi paindesse nurkades. Mõtlesin siis palju, et istun sirgelt ja ei vääna ennast kuidagi poolest kehast vaid kergelt ise olen puusade ja õlgadega sissepoole hobuse painde suunas paindes ja sellest asendist on loomulik ka sisemist säärt õige koha peal kasutada. Imelik, samas arusaadav, et keha asend nii palju lihtsamaks teeb sama asja. Hobune automaatselt painutas ise ka ilusasti läbi keha.