Tarapita

Esimene (taas)kohtumine

Olen saanud endale lõbusa poniprojekti. See väike näss, kes peaaegu neli aastat tagasi Ria ja Trevori ühisel jõupingutusel ilmavalgust nägi on päris parajaks kasvanud, et ratsanikku kanda. Tartu linnas tallis olemine on mulle andnud piisavalt korralikult võimalust treenimas käia. 5. aprillil jõudis ta kohale ja esimene nädal möödus seljas kõõludes-kordetades. Edasi on läinud vägagi kiiresti, sest kui ta esimesest ehmatusest üle sai (mispeale näitas seda järjestikuselt kahele jalale tõustes), et inimene ta kohal võib kõrguda on ta väga väga mõistlikuks osutunud. 3 korda üldse keegi hoidiski mind kinni seljas, enne kui ma platsi peale kappama julgesin minna.

Tänaseks teeme traavi-galoppi-pöörame ja keerame mõistlikult. Olen lihtsalt üritanud hoida ühtlast kontakti ratsmega ja lasknud tal minna. Nüüd pean hakkama rohkem tähelepanu pöörama et ta traavis mingil määral ette alla hakkaks sirutama ja lõdvestama, sest kuigi ta sammus on hea vaba, läheb ta kohe esimese traavisammuga oluliselt rohkem krampi ja kõrgemaks kaelast. Kordetades pole ka mingeid abivahendeid kasutanud, aga nüüd mõtlesin, et proovin panna libiseva ratsme külgratsme variandi, mida Saksamaal palju kasutati. Ehk siis kahe jala vahelt, suulisest läbi ja sadulavöö külge külgedele. Muidugi mitte kõvasti, aga nii, et ta näitaks natukene suunda allapoole. See peaks teda õiges suunas juhendama ja siis oleks seljaks ka lihtsam tal sinna jõuda, kui ta aru saab, et nii on täitsa mõnus joosta, ilma et ma midagi peaks palju tegema (eeldatavasti).