Sügistalvest praeguseni on mul olnud suur motivatsioonipuhang akadeemilise ratsutamiskunstiga seoses. Aastavahetusel soetasin ka "straightness training" kodukursuse, mis põhineb akadeemilisel ratsakunstil. Sealt olen palju lugenud, vaadanud ja inspiratsiooni ammutanud, kohtunud interneti vahendusel samasuguste inimestega. Olen nüüd iga kord enne ratsutamist teinud maatööd cavessoniga. Treeninguaeg jagunebki umbes pooleks. Maatööna teen seistes ette alla, külgedele painutamist, sammus ringil painutamist, õlad sees ja traaversit (viimane neist on õppimisetapis, aga täna tulid isegi Confettil esimesed sammud välja raskemale poole (üllatuslikult on tal viimastel kordadel avaldunud maa peal töötades painutamisega raskusi hoopis paremale, mitte nagu seljas olles, vasakule).
Edasi teen Confettiga kordetööd (Riaga olen selle etapi vahele jätnud, aga tahaksin ka temaga selle käsile võtta, sest näen, et see aitab tohutult hobusel end ise leida ja tasakaalustada) - traav on juba väga kena, Confetti saab teha nii suuri kui ka väga väikeseid ringe kena paindega, pidevalt ja ühtlaselt ette alla sirutades. Galopp on ka palju tasakaalustatum.
Ratsutamine on aga ikka ligadi-logadi, ilmselgelt segan ma hobust igatpidi. Eriti ebaühtlane on olnud Confettiga. Ainult vahepeal tekib selline ühendatuse tunne ja on hea kontakt kogu hobusega. Suurem osa ajast on ratsmekontakt ebaühtlane ja kui ratsmed vähegi lühemad on (ei saa öelda, et lühikesed!), siis traav on kohe palju kramplikum ja õlad sees ajal on eriti krampis ja vehib peaga (mitte headshaking õnneks). Saan hea vaba liikumise ja kontakti kätte alles trenni lõpus, kui ratsmed päris pikaks lasen. Olengi proovinud nüüd pikema kaelaga sõita kogu trenn, et saada sama liikumist, mis tal korde peal olemas on. Mõtlen, et ta ei suuda lihtsalt veel end kanda lühema kaelaga ja sellest tulevadki probleemid. Samas teen ikka palju õlad sees liikumisi, väikeseid volte ühele ja teisele poole, ning poolpeatusi ja sammule üleminekuid. Viimased kaks tulevad vahepeal kenasti välja, aga teine kord ei tule üldse. See on muidugi alati nii olnud - kui on hea kontakt hobusega, siis tulevad ka üleminekud sujuvalt. Aga kumb on siis enne, kas hea kontakt ja lõdvestatus või üleminekud? Küllap on mõlemad vajalikud, et üksteist saavutada.
Viimasel kahel nädalal olen tähele pannud, et Confettil on päris korralik soov enda nina vastu jalga sügada. Ratsutamise ajal ta seda ei tee, kuid kordetamise pausidel ja pärast trenni küll. Tal on see komme küll kogu aeg mingil määral olnud (alguses kui ta millestki hästi aru ei saanud, siis oli tal isegi komme ninaga mööda seina vedada), aga nüüd on sügamine kuidagi regulaarsem. Samuti märkasin, et ta puristab rohkem kui varem (võib ju loota, et see on see positiivne puristamine, mis näitab lõdvestamist, aga miskipärast mul pole selline tunne). Ning mis mulle tegelikult kõige rohkem muret teeb on see, et ta ei taha vahepeal nii elavalt edasi liikuda, kui võiks. Tal on nagu mingi üleüldine väsimus või lihasvalu. Samas viimased korrad olen jälle üle tüki aja sadulaga sõitnud, äkki tuleb see sellest? Siiski ka korde peal on näha uimasust. Mulle tundub, et ta ei tee seda meelega, et laisk olla, vaid asi on siiski tema enesetundes. Kuidas ma seda teadma peaksin ja mida ette võtta, et teda aidata? Teiselt poolt mulle tundub, et ma ei saa ka lasta tal lühikese sammuga astuda, sest siis ta läheb aina kramplikumaks ja kinnisemaks. Tundub, et kui teda stekiga utsitan, et teda nö üles äratada ja elavamaid pikemaid samme astuma panna, siis läheb ka kogu üldine olek paremaks. Samas teiselt poolt võib-olla teeb see pikemas plaanis olukorra hullemaks, kui tal tõesti midagi viga on? Eks see edasiliikumise vaegus on tal varemgi/kogu aeg olnud, aga miskipärast tunnetan ma viimastel kordadel seda eriti teravalt. Pole midagi teha, aga meenutab Ravelli olekut....
Sain headshaking grupist mõtte, et tasuks vaadata, ega tal pole PSSM ehk EPSM, Equine polysaccharide storage myopathy ehk siis müopaatia, mille tõttu akumuleerub lihastesse liigne suhkur (glükogeen ja polüsahhariidid). Samas ei ole tal olnud kunagi tying-up episoodi ehk siis ma pole kunagi näinud, et tal lihased värisema hakkaks või ta keelduks üldse liikumast. Ravelli sümptomid sobivad ka PSSMga hästi kokku (kusagil oli isegi kirjas, et ruunad kipuvad seisma jääma ja pissima selle puhul). Lisaks lugesin, et oluline on regulaarne liikumine, samas peab see olema ajaliselt piiritletud vastavalt hobuse võimekusele. Minu probleem on aga selles, et saan käia tallis harva ning kui aega on, siis tegelen temaga isegi kuni tund aega (tavaliselt nii palju aega siiski pole ja õnneks teen palju sammu ja galoppi tavaliselt vaid mõned ringid). Olen kogu aeg ka üsna ebaregulaarselt treeninud, k.a. Ravelliga ning võib-olla see mingil määral süvendas seda muret? Hea küll, nüüd läheb mu mõttelend juba nii kaugele ilma, et teaksin, kas see haigus üldse seotud on minu hobustega.
Selleks, et välja uurida, kas eelpoololev peab paika, oleks vaja muuta dieeti suhkruvaeseks ning lisada rasvu. Aega võtab dieedi mõjumine 4-6 kuud ehk siis tuleks ette võtta pikk protsess.
The approach considers that the horse gains no nutrition from grains, other than the calories. Since the starches and sugars in grains cause specific digestive problems, the approach is to replace starch and sugar calories with fat-based calories. The result is the 'added fats' diet. In basic outline the daily ration is divided into two feedings:
- 1.2% to 2.1% bodyweight in good quality forage (hay)
- 2 cups vegetable oil (corn, soy, canola) per 1,000 lb bodyweight (1 liter vegetable oil per 1,000 kg bodyweight)
- 1-2 IU (International Units) Vitamin E per pound (2 to 5 IU/kg)
- Selenium supplement
- Plenty of fresh water
- Exercise to the horse's comfort level
- Usual salt and mineral supplements
Teise võimalusena on välja toodud lisada dieedile aminohape ALCAR (acetyl-L-carnitine), mis peaks aitama kehas olemasolevat rasva mitokondritesse viia, kus neid siis kasutatakse.
Igatahes siin on sellest pikemalt kirjas ja ma vist nüüd uurin seda võimalust edasi: http://www.cvm.umn.edu/umec/lab/PSSM/home.html
Ria astus vist nende hirmus libedate ilmadega kuidagi pahasti (arvatavasti millegile otsa) ja lonkab neljapäevast alates vasakut esimest jalga. Midagi välja ei paista, aga kabi on soe, nii et mingid protsessid seal sees toimuvad....loodan, et läheb paremaks (täna tunduski juba natuke parem).
No comments:
Post a Comment