Üks vana asi

Uus tähtis asi (tegelikult vana ja kunagi teadsin, aga olen tahaplaanile jätnud) et ma põlvedega ei hakkaks liiga kinni hoidma kramplikult. Täna Milosziga oli küll tuntavalt. Täisistaku ajal eriti, ja siis kui ma üritasin igasuguseid harjutusi , astumisi teha, siis automaatselt läks põlv kinni ja ei lõdvestanud üldse jalga ehk siis ei andnud hobusele üldse ruumi. Tegime galopijalavahetusi, mis ikka ei tule päris õigeaegselt, jään ikka hiljaks, eriti vasakule. Aitas see, kui tegin enne sääre eest astumist paremale ja ka natuke vasakule ja siis hobune otseks ja vahetus, siis läks superkenasti. Nii palju aitas, kuigi ei tulnud üldsegi ideaalselt. Aga küllap see pani ta siiski rohkem kuulama ja koodnama ja otseks. Tegime kavalette ka, pidin talle õigel ajal märguande andma, et galoppi tuleb minna, sest lähenesime traavis. Pärast esimest maandumist galopp ja oluline, et õigest jalast. Ja põhipoint kõige juures - istu sirgelt, õlad taha ja ratsmed lühemalt! Panen ise ka tähele, et kui ratsmed pikaks vajuvad, siis kaob tunnetus hobuse suuga ja ei saa järelikult piisavalt täpselt ja kiiresti reageerida. Samas kui ma üritan ratsmeid lühemaks võtta hakkan pa paratamatult hoopis liiga palju tõmbama ja siis läheb hobune ka krampi. Oeh. Vahepeal sain ta traavis superhästi liikuma, vahepeal jälle mitte nii. Galopis oli muidu mõnus, istusin lihtsalt sügavalt sadulasse ja mõtlesin istakuga koondamise peale. Ratset minimaalselt ning kindlasti mitte nii, et hoidma jääks vaid vahepeal kui vaja siis välimise ratsmega kerged poolpeatused.