Katsetused

Mõelda tuleks rohkem. Täna Tarapitaga katsetasin nii ja naa ja lõpuks jõudsin ikkagi tagasi sinna, mida ma tegelikult juba teadsin. Tal viimasel ajal on probleeme mõnusalt ratsmes jooksmisega, ta ei taha sirutada vaid jääb kaelast kuidagi kangeks. Proovisin, et andsin suhteliselt vaba ratsmega ratset ette. Kokkuvõttes tulemus oli see, et sõitsingi mitte mingit korralikku kontakti hoides, sest kui ta ka natuke minu käe järele andmise peale sirutas, siis kohe kui üritasin võtta kontakti, tuli ta sealt üles. Siis proovisin hoida tugevamalt ratset, sõita palju säärega, painutada, kätt rohkem küljele viia, sääre eest astumisi ringil, ringi väiksemaks suuremaks ning siis kui ta sirutab anda ratset pehmemaks. Ka loomulikult vale see liigne ratsme hoidmine. Sain ta küll näiliselt ratsmesse, aga head õõtsuvat sammu ja sirutust polnud. Ei mõjunud hästi. Lõpuks proovisin hoida ühtlast pehmet kontakti ja lihtsalt sõita mitte midagi üleliigset tehes ja ta hakkas päris ruttu ise ratsmele järele sirutama. Hoopis teine tunne! Mõnus läbi selja traav. Lisaks läks ta kohe oluliselt sirgemaks, mõlemale ratsmele oli ühtlane kontakt ja kuigi alguses ta ikka vasakule poole vajus väga palju sisse, siis ajapikku (sõitsin suuri kaheksaid diagonaalidega) läksid sirged täiesti otseseks ja paremale poole painutas ka juba talutavalt. Nii suur erinevus nende teiste variantidega võrreldes. Hämmastav ja ometi nii lihtne:P

Ravell oli eile pärast puhkust ja kordetamist hirmus uimane. Trenni lõpuks sain ta jälle paremini reageerima ja täna oli galopp juba tuntavalt parem. Sellegipoolest pean liiga palju tööd tegema, et seda sellisena hoida. Täna sõitsin muide kannustega, painutasin traavis sisse ja välja, tegin sääre eest astumisi. Täitsa ok. Hea meel on selle üle, et pärast traav-galopp tööd oli tal edasipürgimine palju suurem, nii et sain teha juba midagi keskmise traavi laadset, nii et ta ise läks :)

Confettiga on raske. Miskipärast talle kordetamine ei istu. Täna oli jälle üksi ja loomulikult pärast mõnda ringi jäi ta jälle seisma ja keeras ennast näoga sisse. Lõpuks mõtlesin ma välja sellise taktika, et iga kord kui ta nii teeb, sunnin ma teda tagurdama, ehk siis panen ta veel palju ebamugavamasse olukorda, kui ta enne oli. Edasi ajada ma teda ju eestpoolt ei saa, vaid pean ta kõrvale või taha saama, aga tagurdama sundimiseks on ees seismine ideaalne. Vehin kordega ta nina ees ja ega see talle üldse ei meeldi. Tundus, et mõikas ka, läks igatahes palju suurema tahtmisega pärast seda edasi. Hiljem sain sammu ilusti tehtud ja paar ringi traavi ka korralikult. Et asi liiga roosiline ei tunduks, siis tegin ainult vasakut pidi. Paremat pidi on ta päris võimatu veel, nii et ei hakaud proovimagi veel.

Ja muide, see kolme hobusega tegelemine on ikka üks paras hullus. Peaks lähemal ajal ikka ühest "lahti saama", ei jõua.