Külastused arsti juurde

Viimasel ajal on minu hobiks saanud Ravelliga mööda linna jalutamine, et yamyamis söömas käia. Tegelikult külastan ma lihtsalt pidevalt Maaülikooli kliinikumi, et terveks teha minu müstiliselt haiget hobust. Sellest siis veel puudus, et Confetti pärast oma esimese silma tervenemist (umbes pärast viit nädalat) otsusas ka teise silmaga kuhugi otsa joosta (õnneks läks sellega ainult nädal). Ravelliga oli juba ammu plaan lõpuks ometi arsti juurde minna, sest tegelikult ei ole noore, 6aastase hobuse jaoks normaalne olla nii uimane, laisk ja loid. Ta on küll kogu elu väga rahulik olnud, aga hoolimata minu mitmenädalasest pingutusest teda rõõmsaks ja elavaks sõita (pikad toredad galopisirged jm.) oli edu minimaalne, olenevalt korrast oli ta kas laisk või lausa kohutavalt laisk. Esimese korraga avastasime niisiis maohaavad ning ussid (sai ussirohtu ja on vast ok). Nüüdsest ta enam kaera ei saa vaid sööb graanuleid. 2nädalane rohukuur on nüüd otsas ja tänane rõõmustav uudis on see, et ta on paranenud!

See aga ei tähenda, et kõik oleks korras, kaugel sellest. Kui ma augusti alguses ära olin algas tal veider peaga vehkimise maania, mingi aeg läks ta lausa nii segaseks, et kohe kui platsile tulla, käis ta pea imelike järskude liigutustega, nagu oleks asi närvides. Selga istudes üritas ta kas platsilt põgeneda, püsti visata või liikus tagurpidi. Nüüdseks on asi nii palju paranenud, et ta vehib peaga suuremalt osalt ainult traavis (milline edasiminek, kas pole). Ja see pole niisama natuke vehkimine vaid pidev üles-alla, kõrvale, järskude liigutustega. Imelik, et sammus ja galopis teeb ta seda minimaalselt. Vahepeal oli tal ka kalduvus maastikul (tegin palju lühikesi maastikusõite) seisma jääda ja enam mitte edasi minna, küljele vahtida ja pigem tagurdada....

Täna siis vaadati talle kõrva, ninna, hingetorusse, makku....vereproovi vastuse saab esmaspäeval (seal oli tal mingi näitaja üle normi natukene varasemalt), mujal ei olnud midagi ebanormaalset. Niisiis uus proov on talle valuvaigistit anda ja vaadata, kas see võtab ta peaga vehkimise ära...homme siis näeb, kas mõjub!

Tarapita on muidu tubli ja ülinumpsik! Ta on ikkagi kõige nummim mu hobustest! Selline elavusepallike ja suhtlusrõõmus pidevalt. Keskendun jätkuvalt sellele, et ta liigselt ei tõstaks oma kaela kõrgele. Eriti pärast galoppi on endiselt raskusi, kuid täna palju üleminekuid tehes oli juba hetki, kus ta pärast galoppi jäi hoidma sama raami ja pigem sirutas veel rohkemgi ette nii et ratsmega säilis kontakt (mis on eriti tore, sest enne läks ta kohe kui ma ratset hoidsin hirmus ärevile sellest pärast galoppi ja ainuke võimalus mis ma nägin oli ratse lihtsalt ette ära anda ja patsutada teda rahustuseks). Paremale on ta ka üllatavalt hea edasimineku teinud sellest alates, kui ma suudan rohkem oma paremat kätt all hoida ning kõrvale viia kui vaja. Pigem on raskem vasakut pidi, kus ta tahab natuke õlaga välja vajuda ning pean välimiste abivahenditega teda rohkem toetama. Aga täna oli ta mõlemat pidi tubli :)

Muidugi osta ei taha teda keegi praegu :( Millest on kahju, sest sel juhul ma pean otsima sõitja, aga ega seegi nii lihtne pole nagu tuleb välja. Kes tahab toreda poniga sõita?!