Riast

Kõige parem meel on mul selle üle, et Ria leidis endale väga toreda poolrentniku - Kärdi. Alates oktoobrikuust on ta temaga tegelenud ja paistab, et siiamaani on neil hästi läinud. Ise Riaga sõites tunnen igatahes, et jätkuvalt on iga korraga ainult parem. Küll on tore, kui aasta jooksul sõites hobune ainult paremaks läheb, eks ole.:) Aga eks tal oli ka pikk maa minna. Sinnamaani, kus ta kunagi oli, on veel samuti maa minna, aga positiivne on see, et nüüd on võimalus kõike paremini ja teadlikumalt teha kui varem. Loodan vähemasti, et olen nende aastatega midagi ratsutamisest juurde õppinud. Korra võtsin Ingridilt trenni, aga see oli üsna pärast seda, kui ta suvel palju lastega laagris käis ning ma eriti hoolega trenni polud teinud. Hämmastaval kombel oli mul galopis raskusi, mis tavaliselt on temaga kõige lollikindlam. Nüüd olen aga galopile rohkem tähelepanu pööranud, teinud galopisiseseid üleminekuid ning hoidnud oma käe paigal ning on palju parem. Pean ikka veel (!) seda tähele panema. Käsi pehme, ühtlane, rohkem istakuga mõjutamist ja voila! Traav on ka palju mõnusamaks läinud, viimane kord tegin juba enda arvates päris loomulikult kulgevat õlad sees harjutust ning ka sääre eest astumisel ei kaotanud ta rütmi ja vabadust ja püsis üsna ratsmes.

Panen siia ühe pildi Kärdi albumist, loodan, et ta ei pahanda:)

Ehk siis Ria ja Kärt